Kolmega Pärnus

Suur suvi on käes ja sel aastal "puhkust" ka veel käisest võtta. Kolmega Pärnus on tegemist küll rohkem kui oleks ealeski ühelgi tööpostil, aga see selleks. Lastel on tore ja naudivad täiel rinnal igat mööduvat päeva üha enam. Alguses oli raskusi uues kohas harjumisega, kuid nüüdseks on see ületatud takistus ning uuest magamiskohast on saanud pea et rutiin. 

Mõnuga vaatan, kuidas üks harjub kiiremini kui teine ja kuidas päris kodu ja Pärnu kodu omavahel konkureerivd. Omad plussid-miinused on mõlemal kohal. Oleks Pärnus eakaaslasi, kellega igapäevaselt mängida, siis vast lapsed enam koju ei kipukski üldse. See selleks. Suurim võit on aga otsus lapsed tennisetrenni panna. Nad naudivad seda täiega ning ootavad iga järgmist korda suure õhinaga. Seda vaatamata asjaolule, et siiani pole nad reketiga palli pidanud veel sihtimagi ;)

Naudime suve!

See ei ole võimalik

Kuidas see võimalik on, et mu kaks esimest last on juba nii suureks kasvanud? Eelmisel nädalavahetusel tähistasime laste sünnipäevasid koos: Estri neljandat ja Eriku teist sünnipäeva. See ei ole absoluutselt normaalne ega võimalik! Uskumatuna näiv on saanud reaalsuseks. Alles ma mäletan end oma kodus, kus ema kamandas mind hommikul varakult üles tõusma, riidesse panema, tegema seda, teist ja kolmandat. Kuidagi ei tahtnud. Nüüd on nii väga palju tegemisi ja lisaks sellele veel oma väänikud kantseldada. Tegevusmotivatsiooni puudust pole, küll aga ajanappus.

Kuidagi on juhtunud nii, et vaatamata oma laste noorusele tunnen tihti ennast "seinana": räägin küll neile, mida sooviksin, et nemad teeks või ei teeks, aga nad ei kuule. Kas ei kuule või ei taha kuulda. Miks see nii on? Ütlen Estrile: "Ära kiusa venda. Ära palun löö teda." Ja mida tema teeb? Jookseb edasi ja muidugi lööb kui see tal nii ehk naa juba plaanis oli. Räägin lastele, et tulge nüüd hambaid pesema ja päevariideid selga panema. Nemad!? Nemad ei tee üldse kuulma. Kui nad vähemalt vastaks, et tuleme varsti või lõpetame enne selle või teise tegevuse ja siis tuleme, aga ei midagi. Vaikus. Kuidas sellest üle saada?

Suhtlesin ühe tuttavaga hiljuti Facebooki vahendusel, kes minuga ülikoolis koos käis. Ta on küll minust noorem, kuid esimene laps on juba kümnene. Mõelda vaid, ta läks spetsiaalsetele kursustele, et oma kümne aastasega kokkuleppeid saavutada. Teine sõbranna pani end juba kirja lastekasvatuse kursustele - kuidas lapsi kasvatada, nendest aru saada ja nendega koos toimida. 

Kuidas vanasti kasvatusega hakkama saadi? Kellel siis aega või isegi mõtet oleks pähe tulnud, et minna kursustele lastekasvatusest? Kas ma peaksin ka kasvatusalastele kursustele minema? Tundub veider. Kuidagi tehislik ja mittenormaalne.

Teine blogi proov

Appi! Ma mõtlesin, et blogimine on kerge töö. Kus sa sellega? Sa pead ju ka arvuti avama ja mitte ainult peas lauseid mõtlema välja. Kust küll selline aeg leida?

Käisime Kagu-Eestis perereisil. Lühireis Muraste-Tallinn-Laeva-Tartu-Mooste-Põlva-Räpina-Värska-Beresje-Lüübnitsa-Lasva-Piusa-Varbuse-... tagasi koju. Iseenesest vaid neli päeva ja mitte üldse väga palju kilomeetreid. Seeeest mälestusi kogu järgnevaks aastaks või vähemalt kuni järgmise reisini koduseinte ja -aia vahelt välja. Peale Lüübnitsa ja Beresje sibulate-küüslaukude jäi eriti teravalt meelde Piusa oma liivakoobastega, kuid ka Põlva. Mõni siis imestab, et miks Põlva? Seal ju pole eriti midagi - ei vaadata, ei nautida. Aga on ikka küll! Minu eredaim mälestus Põlvast algab sellega, et meid Mooste viinavabrikust õhtusöögiks Põlvasse juhatatakse, kus peale pooletunnist ringitamist autol ei leia me ühtegi viisakamat õhtustamise kohta, kuhu oma lapsed kaasa kutsuda. Küsin siis ühe kohaliku Säästumarketi külastajalt juhiseid. Meesterahvas "karupudeliga" soovitab restorani Aal, mis pidavat linna eksklusiivseim ja konkurentsitult parim koht olema. 

Sõidame taas.

Kohale jõudmine vajab veidi fantaasiat ja kuuendat meelt, sest säravaid silte kuskilt ei paista. Siiski kroonib meie otsinguid edu. Ajame auto parklasse ning abikaasa saadab mind "eksklusiiv" restorani eelluurele, sest hoone näeb välja nagu 60ndate ohvitseride kohtumispaik või kultuurimaja, mis 80ndate lõpus on saanud oma viimase uue värvikihi peale. Astun sisse. Puhvet. See on kõige ehedam puhvet, mida mina oma nõuka mälestustest suudan meenutada: 2 vallatut ja itsitavat näitsikut puhuri ees, köögist piilub kogukas, lokkidega kokatädi, kes parasjagu akna all siblivatele jänkupoistele porgandi ja kapsa jäänuseid viskab. Menüü on eriti pikk võtab silmad kirjuks. Küsin esiti kohmetudes üle, et kas ikka kõike on võimalik tellida, mis menüüs pakkumisel. Saan positiivse vastuse ning kelmika naeratuse osaliseks. Mõeldud tehtud. Silkan abikaasa ja laste järele. Seame end sisse väliterrassile ning sealt avaneb vaade fantastilisele järvele purskkaevu ning privaatsaarekesega, mis on täis tipitud erineval kõrgusel tipulisi valgusteid. Armas. Ahmime õhku. See on tõesti kena. Õues on 29 kraadi sooja vaatamata juba üsna hilisele õhtutunnile - kell läheneb üheksale. 

Söök oli hea. Teenindus oli sõbralik. Peale meie istusid eksklusiivrestoranis veel sakslastest vanapaar koos oma kahe põlve järeltulijatega arutades võimalikke pärandiasju ning kaks noort näitsikut, kes nägid vaeva odavaima prae - friikartulite ja sardellide kugitamisega, mis tõesõna õõvastavalt rasvased välja nägid. 

Meelde jäi mulle kogu atmosfäär ja lokaal aga seetõttu, et Erik selles mõnusalt maises kohas endale kuklasse augu osaks kukkuda, millele järgmisel hommikul otsaette muhk lisandus ning paar päeva hiljem kodutrepil "hitleri vuntsid" nina alla kukkus, ning selle paranedes Ester talle lihtsalt elektrikaablid küüntega näkku joonistas. Et selline jutt siis.

Minu esimene blogimine

Olen juba pikalt mõelnud, et kuidas suuta mäletada laste kasvamisi ja nende ulakusi. Ei suuda küll kuidagi järge pidada ja vajalikul ajahetkel kuskilt mingisugust märkmikku haarata. Kas tõesti saab minust blogija ema? No tundub, et midagi muud ei jää lihtsalt üle.

Ester on hetkel 3 a. ja 2 kuud vana.
Erik on hetkel 1. a ja 1 kuu vana.
Stella on hetkel täpselt 5-aastane.

Ester ütleb:
pasgetid -> spagetid
aabits
Üldiselt räägib Ester nagu täiskasvanud inimene juba. Kui keegi talle midagi jutu peale ei kosta, siis tuleb täpselt sama tekst kordamisele ja nii jätkuvalt kuni keegi talle vastab midagi. Väga väärt oskus ja kannatus, kas pole?

Erik ütleb: emmä, emmä, emmä. Kätega oskab sõrmega suunda näidata asjade poole, mis teda huvitavad parasjagu, lehvitada kui keegi lahkub ja emme ütleb "da-da!". Lalinat tuleb palju, kuid emme on rumal ja ei saa veel üldse mitte aru kontekstist.

Lisan veel ka täna tehtud foto, et oleks kohe asjakohane silm peale visata, et kuidas need pisikesed marakratid siis hetkel välja näevad.