Appi! Ma mõtlesin, et blogimine on kerge töö. Kus sa sellega? Sa pead ju ka arvuti avama ja mitte ainult peas lauseid mõtlema välja. Kust küll selline aeg leida?
Käisime Kagu-Eestis perereisil. Lühireis Muraste-Tallinn-Laeva-Tartu-Mooste-Põlva-Räpina-Värska-Beresje-Lüübnitsa-Lasva-Piusa-Varbuse-... tagasi koju. Iseenesest vaid neli päeva ja mitte üldse väga palju kilomeetreid. Seeeest mälestusi kogu järgnevaks aastaks või vähemalt kuni järgmise reisini koduseinte ja -aia vahelt välja. Peale Lüübnitsa ja Beresje sibulate-küüslaukude jäi eriti teravalt meelde Piusa oma liivakoobastega, kuid ka Põlva. Mõni siis imestab, et miks Põlva? Seal ju pole eriti midagi - ei vaadata, ei nautida. Aga on ikka küll! Minu eredaim mälestus Põlvast algab sellega, et meid Mooste viinavabrikust õhtusöögiks Põlvasse juhatatakse, kus peale pooletunnist ringitamist autol ei leia me ühtegi viisakamat õhtustamise kohta, kuhu oma lapsed kaasa kutsuda. Küsin siis ühe kohaliku Säästumarketi külastajalt juhiseid. Meesterahvas "karupudeliga" soovitab restorani Aal, mis pidavat linna eksklusiivseim ja konkurentsitult parim koht olema.
Sõidame taas.
Kohale jõudmine vajab veidi fantaasiat ja kuuendat meelt, sest säravaid silte kuskilt ei paista. Siiski kroonib meie otsinguid edu. Ajame auto parklasse ning abikaasa saadab mind "eksklusiiv" restorani eelluurele, sest hoone näeb välja nagu 60ndate ohvitseride kohtumispaik või kultuurimaja, mis 80ndate lõpus on saanud oma viimase uue värvikihi peale. Astun sisse. Puhvet. See on kõige ehedam puhvet, mida mina oma nõuka mälestustest suudan meenutada: 2 vallatut ja itsitavat näitsikut puhuri ees, köögist piilub kogukas, lokkidega kokatädi, kes parasjagu akna all siblivatele jänkupoistele porgandi ja kapsa jäänuseid viskab. Menüü on eriti pikk võtab silmad kirjuks. Küsin esiti kohmetudes üle, et kas ikka kõike on võimalik tellida, mis menüüs pakkumisel. Saan positiivse vastuse ning kelmika naeratuse osaliseks. Mõeldud tehtud. Silkan abikaasa ja laste järele. Seame end sisse väliterrassile ning sealt avaneb vaade fantastilisele järvele purskkaevu ning privaatsaarekesega, mis on täis tipitud erineval kõrgusel tipulisi valgusteid. Armas. Ahmime õhku. See on tõesti kena. Õues on 29 kraadi sooja vaatamata juba üsna hilisele õhtutunnile - kell läheneb üheksale.
Söök oli hea. Teenindus oli sõbralik. Peale meie istusid eksklusiivrestoranis veel sakslastest vanapaar koos oma kahe põlve järeltulijatega arutades võimalikke pärandiasju ning kaks noort näitsikut, kes nägid vaeva odavaima prae - friikartulite ja sardellide kugitamisega, mis tõesõna õõvastavalt rasvased välja nägid.
Meelde jäi mulle kogu atmosfäär ja lokaal aga seetõttu, et Erik selles mõnusalt maises kohas endale kuklasse augu osaks kukkuda, millele järgmisel hommikul otsaette muhk lisandus ning paar päeva hiljem kodutrepil "hitleri vuntsid" nina alla kukkus, ning selle paranedes Ester talle lihtsalt elektrikaablid küüntega näkku joonistas. Et selline jutt siis.
