Kuidas see võimalik on, et mu kaks esimest last on juba nii suureks kasvanud? Eelmisel nädalavahetusel tähistasime laste sünnipäevasid koos: Estri neljandat ja Eriku teist sünnipäeva. See ei ole absoluutselt normaalne ega võimalik! Uskumatuna näiv on saanud reaalsuseks. Alles ma mäletan end oma kodus, kus ema kamandas mind hommikul varakult üles tõusma, riidesse panema, tegema seda, teist ja kolmandat. Kuidagi ei tahtnud. Nüüd on nii väga palju tegemisi ja lisaks sellele veel oma väänikud kantseldada. Tegevusmotivatsiooni puudust pole, küll aga ajanappus.
Kuidagi on juhtunud nii, et vaatamata oma laste noorusele tunnen tihti ennast "seinana": räägin küll neile, mida sooviksin, et nemad teeks või ei teeks, aga nad ei kuule. Kas ei kuule või ei taha kuulda. Miks see nii on? Ütlen Estrile: "Ära kiusa venda. Ära palun löö teda." Ja mida tema teeb? Jookseb edasi ja muidugi lööb kui see tal nii ehk naa juba plaanis oli. Räägin lastele, et tulge nüüd hambaid pesema ja päevariideid selga panema. Nemad!? Nemad ei tee üldse kuulma. Kui nad vähemalt vastaks, et tuleme varsti või lõpetame enne selle või teise tegevuse ja siis tuleme, aga ei midagi. Vaikus. Kuidas sellest üle saada?
Suhtlesin ühe tuttavaga hiljuti Facebooki vahendusel, kes minuga ülikoolis koos käis. Ta on küll minust noorem, kuid esimene laps on juba kümnene. Mõelda vaid, ta läks spetsiaalsetele kursustele, et oma kümne aastasega kokkuleppeid saavutada. Teine sõbranna pani end juba kirja lastekasvatuse kursustele - kuidas lapsi kasvatada, nendest aru saada ja nendega koos toimida.
Kuidas vanasti kasvatusega hakkama saadi? Kellel siis aega või isegi mõtet oleks pähe tulnud, et minna kursustele lastekasvatusest? Kas ma peaksin ka kasvatusalastele kursustele minema? Tundub veider. Kuidagi tehislik ja mittenormaalne.
